Lisain hilinenud pildi ka selleaastastest vastlakuklitest, mis kuuluvad kindlasti mu lemmiksöökide hulka. Kukleid teeb alati ema ning need on nö kõige tavalisemad pärmitaignakuklid. Pildil vasakpoolsema kukli taignasse on lisatud ka kama. Mina söön neid alati rohke vahukoorega…ja paradiisiks pole muud vajagi

Menüüs siis brokkoli tšilli ja krõbeda küüslauguga ning vürtsine sealiha ananassiga.

Lihtne küpsisetort, mille täidiseks on kasutatud kohupiimapasta-vahukoore segu ja maasikamoosi. Kaunistuseks kommid ja  šokolaadipulgakesed.

Polnud kunagi varem selliseid asju teinud, kuid kujutasin ette, et need võivad imelised olla. Seega kasutasin juhust, et ema oli suurema laari kõrvitsapüreed valmis teinud ja hakkasin meisterdama. See oli tegelikult juba mitu nädalat tagasi ja seega ma olen jälle ära unustanud, kust ma täpselt retsepti võtsin. See võis olla siit või siit.

Martsipani ma ei kasutanud. Poole jahust vahetasin täisteranisujahu vastu ning suhkru hulka segasin ka tumedamat varianti. Maitseaineid läks olemasolu järgi. Koguse tegin topelt, sest isu oli suur ja püreed täpselt parasjagu. Tainast tuli aga nii palju, et oleks saanud kaks plaaditäit muffineid. Ma ei viitsinud aga oodata ja valasin ülejäänu keeksivormi. Sai kah hea

Tulemus oli ülihea!

Minu esimene martsipaniga kaetud tort.

Põhjaks biskviit, vahel vaarikamoos ja kohupiima-vahukoore segu. Peal roosaks värvitud martsipan. Väljanägemine pole just ideaalne, sest martsipani rullimise ajal astus sünnipäevalaps, kellele kook mõeldud, juba uksest sisse. Kondiitripritsi ma ka tavaliselt ei kasuta, nii et sain kiiruga kahe uue asjaga kätt harjutada.

Sibulapiruka põhi on vaid võist, jahust ja veest. Tegelikult eelistaksin kasutada täisterajahu või odrajahu. Annab põnevama tekstuuri ja maitse. Täidisesse hakkisime sibulat ja tomatit, kallasime selle üle piima-muna seguga ja raputasime juustu peale. Põhi küpses üksi u 10 minutit ja koos täidisega u pool tundi. Tuli selline õhemapoolne ja sai ruttu valmis.

Sellest keeksist saab aga ilmselt üks mu sügiskookide lemmikuid. Sündis ta sellisel proosalisel põhjusel, et ühel hetkel seisis meil kööginurgas kast õuntega ning ämber ploomidega ning kuidagi tuli need ära kasutada. Inspiratsiooniks kasutasin seda õunakeeksi retsepti, mille taigen on põhimõtteliselt sama, mis muffinite põhiretseptil. Kasutasin tavalist suhkrut, õunad ja ploomid tükeldasin ning lisasin maitseaineid, mis kodus leidus. Sinna rändas vanillisuhkrut, kaneeli ja muskaatpähklit – nendest ka mõnusalt jõulune lõhn ja maitse. Suure keeksvormi jaoks tegin topeltkoguse tainast, muidu jäi liiga õhuke. 175 kraadi juures küpseb tunnikese.

Kaerahelbeküpsised

Põhiretsept nami-namist jällegi. Rosinaid ei lisanud. Kaerahelbed praadisin aga või ja suhkruga läbi, minu meelest jäävad kuidagi karamellisemad niimoodi. Hiljem lisasin lahtiklopitud munad ja riivisin värsket ingverit ka tubli tüki sisse. Küpsetamine jäi aga väga öö peale ja mul ei olnud aega nendega väga kaua tegeleda, seega panin kogu taigna ühte kandilisse vormi ja küpsetasin seda “kooki” 180 kraadi juures üle poole tunni kindlasti. Minu pann oli küllaltki väike, nii et küpsised jäi küllaltki paksud. Õhemad oleks ilmselt paremad.

Ja kingitusena purki pakitud.

Kõrvitsapüreesupp

Mina tegin “vaese tudengi” varianti nami-nami kõrvitsapüreesupist. Tükeldatud kõrvitsa, kartuli, porgandi ja sibula praadisin läbi ning valasin üle keeva veega. Lasin tal pool tunnikest pliidil podiseda, püreestasin ning maitsestasin soola, sidrunipipra ja muskaadiga. Nagu mu lõunaeestlastest sõbrad ütleks, siis “umbehää sai”. Tõesti mõnusalt kreemine ja maitsev. Sobib hästi riivitud parmesaniga.

Kevadel veetsin kolm kuud Portugalis ja ma ilmselt ei pea mainima, kui väga mulle nende pastelariad meeldisid. Pasteis de Nata on muidugi täiesti omaette nähtus ning nende originaalversioon Pasteis de Belem meeldis mulle eriti soojana koos kaneeli ja tuhksuhkruga. Ma lubasin endale, et koju jõudes proovin neid ise ka meisterdada ja seekord ma lubadust ei murnud. Iseasi muidugi, kuidas nad välja kukkusid, sest nende valmistamine on omamoodi ettevõtmine, millest saab täpsemalt lugeda nami-namist. Minu korvikesed nägid super head välja, kui nad ashju läksid, kuid sealt väljusid nad rohkem väikestele Puhhi meepottidele sarnatena. Seda taignavoolimist peab ilmselt veel harjutama. Maitse oli siiski väga hea.

Isekasvatatud suvikõrvitsad ja tomatid leidsid tee hautisesse.

Kuuma suvega käib kokku jäätis, kuid kodustes tingimustes saab kiirelt ka teistsuguseid külmi magustoite kokku keerata. Pildil külmutatud marjadest ja mustsõstramoosist ning jogurtist blenderdatud hõrgutis.

Mõnus kerge suvine lõuna: grillitud räimed ja juurviljad.